| Ei Valust Me Enam Ei Räägi |
|
Ei valust me enam räägi, ei räägi ma, ei sa. Ah, teda on küllalt, küllalt, mis tast veel rääkida! |
| Me Igapäev Paremat Loodame |
|
Me igapäev paremat loodame, see lootus meid alati petab. Me õndsamaid tunde ootame, see ootus meid abita jätab. Jah, hälli seest kuni hauani viib enesepettuse sära. Ah, süda lööks külmaks rauani, kaoks seegi pettuse ära. |
| Sina ja Mina |
|
Mu ees on surm, ma tunnen ta vina, ja säälpool on nurm, kus õitsed sina. Küll ilus on nurm, kus õitsed sina! Mu ees aga on surm, ma tunnen ta vina. |
| Mure |
|
Päike sõuab, õhtu jõuab, rahus hingab ilmamaa. Üks kui teine tähekene tõuseb, hakkab hiilgama. Istun maha laua taha -- lambikene põleb sääl. Minu mure, ei ta sure, ei ta uinu magama. Ei ta väsi, ei ta oota, ei ta rahu ihalda. Vahib silmi, mis nad näevad, kõrvu, mis nad kuulevad; vahib jalgu, kuhu lähevad, käsi, mida katsuvad. Oh kuis mure silmad näevad, oh kuis nad tal teravad! Heidan õhtul, väsind, voodi -- mure -- tema enne sääl! Vaovad vahest silmad kinni -- tema istub kulmu pääl! Ärkan hommikul ma üles -- mure juba enne ees, mure seda juba ootas -- sõber kogu päeva sees! |
| Helin |
|
Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. |
| Koer |
|
Koer lakkus kutsikaid õrnasti ja seadis neid kõikepidi... Ei olnud neid vaja kellelgi - nad ära uputati. Ja vana koer, kui ennegi, sõi, kaitses lukku ja taba ja haukus just nagu ennegi ja mängis ja liputas saba. |
| Vask Oli Taevas Mu Üle |
|
Vask oli taevas mu üle, maa põudne kumisev raud, ja ise kõndisin ümber kui vankuv, elav haud. |
| Mets Kohas... |
|
Mets kohas tumedalt, tõelt... Ma kuulasin himuga. Ta kohin tiibu laotas mu üle ju hällissa Ta tume kohin jäi rinda, sääl kohab nüüd alati --- ma nagu ta'd taga leinan, ei rõõmsaks saa iialgi. |